Nagu elaks. Selles mõttes, et elus ei saa ära kustutada tehtut jaaaa ei saa ma oma arvutis ka enam normaalsel moel midagi kustutada, kuna delete ja backspace blokivad ja ei tee koostööd minuga. Võiks süüdistada Mihklit, kes väga elavalt oma kokaklaasi juures kätega vehkis, aga eks ikka ise olen süüdi, et oma kirju näidata tahtsin. Arvuti kohta hakkabki vaikselt kehtima reegel: kergelt tulnud, kergelt läinud.
Mul jäävad kirjutamisse ikka jube pikad vahed. Ei midagi enneolematut. Samas toimunud on küll suht palju. Kui aasta eest olin veendunud, et mitte iial ei saaks minust ja ühest tüdrukust mingeid sõbrannasid, siis nüüd mõtlen, et miks ometi oli eelmise aasta detsembris kogu see jama, mis mul viga oli? 
Aga sel teemal puhuvad uued tuuled ja nagu öeldud – et uus saaks alata, tuleb vana lõpetada. Nii ta siis on vist läinud jah – kogun kuulsust hateritega, aga fish given – zero.
Aga teades mind, ei jää see lugu niisama seisma. Või vähemalt eile ei jäänud (kui võtta arvesse, et eile alustasin postituse kirjutamist ja täna on 29 juba) – mis tähendab, et igaüks topib oma nina teiste inimeste suhetesse? 
Mis siis veel? Nooo Talveball oli. Muidu päris tore, aga kuna mu kaaslane oli nii hädine (ei muidu täitsa tore tüüp vms, aga haige lihtsalt), tuli ta hiljem ja läks ta varem, seega… olin seal Heliga ja Miku oli niisama natuke aega olemas, et juttu ajada ja kallistada, kui mossitasin ja pilti teha. Mis kõige üllatavam – ta enda soovil.
Hea seegi, et Artur ja Mats seal olid, muidu oleksin vist terve õhtu niisama istunud ja mossitanud. Või okei, siis ma ei mossitanud, kui Marksiga ta naabripoissi fännasime, sest… hea muusika ju ometi.
Ballil käidud, vedasin järgmisel hommikul end suure surmaga kooli, õnneks oli päev lühike: viis tundi ja kooriproov, aga masendav siiski. Lõpuks ei jõudnud ma veel bussile ka, et kooli tagasi sõita õhtul, seega no luck. Magasin vist kodus ja torisesin niisama. Või siis mitte päris, kuna elu oli jälle ebaõiglane… see tähendab, inimesed olid. Aga mis parata.
Siiiiiis tuli neljapäev, mis tähendas kaheksase bussiga linnaminekut ja jõulunäidendit. Vist oli success, arvestades tagasisidet. Lisaks tehti mulle kompliment näitlejaande kohta (milles ise kahtlen ja mille kohta Mihkel ütles: “Sina???? Näitled???????”) ja kõik sujus kenasti, kuna ma suutsin pärast mitte komistada ja valutavad jalad kannatasin ka välja.
Kõndisime Heliga Selverisse, kus kohtasime Arturit ning üsna pea jätkasime teekonda linna poole. Käisime Tegelaste Toas, Tauri rääkis tähtsaid jutte, kuna ma sujuvalt koosolekuid skippinud olen. Kuulnuna, mis tal oli öelda SJG õpilasesinduse, koosolekute ning väitluse kohta, läksime Heliga jõulukingijahile. Kahju, et ma sellest enam midagi ei mäleta, mida me rääkisime – tean vaid, et olin surmväsinud. Ja kulutasin meeletult. Ehk siis lisaks emme-Toomase-Marieli-Markuse-Mihkli kingitustele pidin esimese ettejuhtunud kleidi ja kõrvarõngad ostma endale – milleks hoida raha alles? Kahju ju, kui niisama pangakaardil või rahakotis seisab. Või purgis, hahaha.
Agaaaaaaaaa jep. Ma ei oska midagi öelda selle kõige kohta. Reede oli juba natue huvitavam. Nimelt leppisime Triinuga mingi aeg kohtumise kokku. Kuna emmel oli vaja kingitusi ostma minna, ei sobinud päevane aeg. Õhtu seega. Emme viis mu Sultsi, kuna lugesin välja, et bussid ei käi (hetkel loen, et kõik sõidavad… my bad või siis oligi seal mingi hüperkant) ninnnng linnas sain esialgu Heliga kokku. Läksime raamatupoodi, seal ühines meiega Triinu. Käisime Rimis ja Statoilis jaaaaaa ootasime Heli bussi natuke aega ning siis läksid meie teed lahku. Ma kirjutan nii igavalt, et endalgi hakkab halb juba. Noh, igatahes kujunes see õhtu selline, et kiitsin Triinu pool nende kuuske, siis tegime natuke piparkooke, mis paksuks läksid ja ära kõrbesid (osad), aga olidki niimoodi paremad, Triinu kiusas oma õde, traumeeris mind… Ja siis tegime sõjaplaani, mis kujunes selliseks, et rikkusin ta teised plaanid. Ja siiiis… noh, sõdisime Mihkliga mõnda aega, kui ta mulle võtmed ja pidžaama tõi ja… ee… külmetasime tükk aega väljas. Olukord muutus vähe leebemaks ja siis läksime Triinuga Rimisse ja kunagi tuli veel hilisem õhtu ning ühtäkki oli hommik.
24. detsembri hommikul seega jalutasin tööle, enne käisin Rimist läbi, et midagi head kaasa osta. Poes (seal, kus ma töötan st) eriti palju vist rahvast ei käinud, seega kudusin salli ja kui lõpuks Mihkel tuli, vahtisime temaga tõtt ja rääkisime juttu ja vaidlesime ning ei vaielnud ja arutlesime, kes need anonüümsed stalkerid on ja mis jahimaadel Mihkel rändab siis kõike arvestades. Soovisime häid jõule kah ja varsti saigi mul tööpäev läbi. Miku isa tõi mulle kommikarbi ja sõidutas mu koju. Teel rääkisime elust ja inimestest. Ülikhuul.
Kodus eriti olla ei saanudki, kuna ema oli just vanaemale järele minemas, et surnuaial ära käia ja otsustasime ka kirikust läbi astuda. Rahvast oli palju ja kuigi kaua me seal ei viibinud, kuna kasuisa ja lapsed olid kodus ja ema oli mures, kas see ehk mingit vingumist ei põhjusta.
Surnuaed oli kena, nagu ikka. Naljakas oli, et tahtsin ise küünla põlema panna, õigemini mitte vaid ei tahtnud, vaid tundus, et pean.
Kodus tegime emmega päkapikku ja kui vanaema siia toodi igasuguste vahepealsete viguritega, hakkasime sööma. Mu puhul nädala tipphetk, sest viimati enne 24ndat sõin NORMAALSELT 18nda õhtul, kui Heliga Tegelastes käisime.
Iiiigatahes kingitused olid mõnusad ja venna unwrappis pakke nii nagu Ameerika filmides tehakse.
Kingitused, nagu öeldud, olid mõnusad (mul vanaema oma ikka veel pooleli, oih) ja soojad ja mingi aeg tuli tädi pere meilt läbi, laulsime Maarjaga ja mängisime klaverit ning ühtäkki pidid nad juba lahkuma – ülikahju, nii mõnus oli sedasi, et võtame mingi suvalise loo ja siis lihtsalt.. laulame ja kõik on tore 
.
Ja jõululaupäevast edasi midagi väga ei toimunud. Elekter oli kolm päeva ära, mina elasin vanaema pool ja käisin tööl ning püüdsin aru saada, miks mu endine klassivend mind välja kutsub; kudusin salli, müüsin kaupa, käisin Mikuga söömas; Triinu käis mulle šokolaadi toomas, Heli istus ka minuga ja jõime teed ja siis eile läksimegi pärast tööd tema poole ning rääkisime kõigest, mis rääkimata on ninnnnng… olime kaua ärkvel ja nägime imelikke unenägusid, kui lõpuks uinunud olime.
Kaklesin hateriga, otsisin Mihkliga poolprivaatset kohta, põgenesin tuttavate tüdrukute eest, kes mulle liiga teha tahtsid, kandsin imelikke riideid, vaatasin CSI asemel FBI-d, sain klientidelt sõimu… ja üldjoontes ongi kõik. Rääkisime veel Heli ja Tiiviga sellest, kui tore oleks Inglismaal ning et Helile meeldib agulielu. Unenägude lühikokkuvõte tehtud. Harašo.
Need unenäod on mul nii imelikud, et ilmselt läheb kõik täide jälle jah.
Aga aitab kirjutamisest, ses suhtes, et midagi tarka mul öelda polnud, ehk jään ootama, millal Heli enam ei mängi ja Mihkel ka jalkalainelt naaseb ning seni otsin endale tegevust… kudumise näol?
Naljakas, kui ennast täis inimesi on olemas.
Kevad võiks olla.
Tsau.
