Mul pole suurt midagi öelda, sest ma ei viitsi kirjutada midagi tarka… Olin haige, sain terveks kaks nädalat hiljem, nüüd upun koolitöödesse…
Varsti, see on juba 20. detsembril kell 19, toimub CRJG-s Talveball, kuhu on oodatud kõikide koolide õpilased alates 8. klassist. Et siin reklaami teha. Pange siis maskid ka ette või kaabud pähe või olg lihtsalt ilusad. Mul on kleit olemas ja täna Mihkel aitas mul kingad ka valida. Ema läks peole ja pani jalga need. “Saan need sisse käia su jaoks, äkki siis ei suru varbale.” – noh, jah 
.
Mm… eee… Tööl olen kah natuke käinud…
Ja muusikakooli jõudsin üle mitme nädala… ja seegi oli selline… keskpärane. Klaveritunnis arutasime võimalusi, kuidas muusika õppimist jätkata (muuseas soovitas klaveriõpetaja mul Kunstiakadeemiasse minekut kaaluda ) ning mängisime veidi ja seejärel läksime kontserti kuulama. Võiksin mõndagi kiita ja samas laita ka ning… ok, jäägu see sinnapaika.
AAAAAA ja Heli käis ju kodus! Olime siin ja tsättisime mingite tüüpidega… ja omavahel ka. Igatahes mul oli meeletult kahju, et meid tüütasid mu õde ja vend ning et ma nii kohutavalt väsinud olin. Väsimus oli nii suur, et kui Heli mulle öösel midagi rääkis ning ma esialgu kaasa mõelda suutsin, siis ühel hetkel jäin magama ning piinlikkusega pean tunnistama, et ma ei suuda enam meenutada… Lisaks kui ta öösel üles ehmus, arvates, et ei ole minu juures, rääkisin talle midagi. Mäletan ise ka, et rääkisin. Enda arust ma küsisin vist, kas kõik on korras ja kas ta rahunes. Ta küsis: “Mida?” Kordasin oma mõtet. Ta ei saanud ikka aru. Siis mõistsin, et küllap ta nüüd taipas, et on minu pool ja et kõik on okei ning ütlesin, et vahet pole, jääme magama. Hommikul selgus, et olin püüdnud teha tarka nägu ning rääkida midagi riiulitest ja positiivsest vahest… Eks ikka juhtub.
Tegelikult mul oli mingi asjalikum mõte küll päevapoole, aga las ta siis jääb.
Lumi on mõnus ja Statoili burger liiga kuiv.
